Kinnisvarakuulutusi vaadates hakkavad tihti silma väljendid nagu “sobilik tudengile” või “tudengikorter”. Omanikud näevad sellise korteri väljaüürimises reeglina ainult tulu. Paremad ajad on aga pannud ka tudengeid oma elamispinnale kõrgemaid nõudmisi esitama ning klassikalise tudengikorteri väljaüürimine ei pruugi enam nii tulus äri olla.
Keskmine tudeng soovib, et tema kodu oleks heas asukohas ning võimalikult soodsa hinnaga. Kui vaadata turul pakutavaid nii öelda tudengikortereid, siis seal hakkab üsna sageli silma ajale jalgu jäänud ja ka ebafunktsionaalne sisekujundus ning üleüldiselt väsinud siseviimistlus. Teine äärmus on aga kinnisvaramaastikul järjest populaarsemaks muutuvad mikrokorterid, mille sihtrühmaks peetakse samuti üliõpilasi. Nii mõnelgi juhul on need sobilikud aga ainult magamiseks, kus halvemal juhul ei ole mõeldud isegi söögitegemisele või pesemisvõimalusele.
Kinnisvara omanikud peavad mõlemas äärmuses olevaid kortereid suurepäraseks investeeringuks, sest raha neisse panema peab vähe, kuid tudengeid, kellel on üürikodu vaja, on turul alati. Tõsi, kõik üliõpilased ei otsigi modernsust ja ei pea lugu mugavustest, kuid näha on meelelaadi muutumist. Kui veel mõni aeg tagasi leidsid ka räämas üürikorterid õppeaasta alguses väga kiiresti uued elanikud, siis täna on see trend pigem muutumas. Põhjuseks muidugi ilmselt ka tõsiasi, et õppurite seas on ka neid, kes käivad kooli kõrvalt tööl ja saavad endale seetõttu paremat eluaset lubada. Oma osa on kindlasti ka elukestva õppe populariseerimises, mistõttu ei ole sugugi mitte kõik tudengid oma kahekümnendate alguses.
Kuid, milline siis võiks olla üks üliõpilasele mõeldud üürikodu?
Enamasti otsivad tudengid 1-, harvem 2-toalist korterit. Seejuures tuleb arvestada, et nende jaoks ei ole kuigivõrd oluline, et ruum laiuks 80 ruutmeetri peal, vaid, et kodus oleks mugav elada. Seega oluline on elamispinna funktsionaalsus ja läbimõeldud sisustus.
Nii tuleks arvestada, et tudeng vajab kohta, kus õppida. See ei tähenda, et selleks tuleb luua kodukontoritaoline lahendus, vaid piisab ka korralikust lauast, kuhu mahuks arvuti, õpikud ja muu vajalik lahedalt ära. Samamoodi on oluline pöörata tähelepanu isiklike asjade hoiustamisvõimalustele. Siinkohal ei piisa mitte ainult ühest kummutist, vaid nii nagu igal inimesel, on ka tudengil rõivaid, mis tuleb riidepuuga kappi riputada. Riiete ja jalanõude kõrval pole üürikorteri omanikud mõelnud sageli ka sellele, kuhu peaks panema koristusvahendid ja tolmuimeja.
Järjest rohkem eelistavad tudengid ka sellise lahendusega kortereid, kus magamiseks on eraldi voodi, mitte ei tule unetunde tavalisel sohval või lahtikäival diivanil mööda saata. Korteriomanikule tähendab see muidugi mõnevõrra suuremat kulu sisustusele ja ka läbimõeldult mõjuva lahenduse leidmisele, kus eelnimetatud mööblitükid ei ole lihtsalt üksteise kõrvale lükatud. Samas omast kogemusest võime öelda, et huvi on sellise lahendusega korterite järele suurem ning arvestada võib ka igakuiselt veidi suurema üürituluga.
Üüriinvestorina ei tohiks jääda kinni nii öelda tudengikorteri terminisse. Tõsi paljud üürikorterisse kolida soovijad on üliõpilased, kuid alati võiks vaadata turgu laiema pilguga ning mõelda, kas antud pinnal tahaks ja saaks elada ka mõni Eestisse tööle tulnud spetsialist, keda on täna ajutist elamispinda otsijate seas samuti märkimisväärne arv. Nii on suurem tõenäosus, et pind leiab endale uue elaniku olenemata aastaajast ning ka suurema üüritulu saamine on kindlam.
